Peaminister ja ajakirjandusvabadus (2)

1.07.2014 15:53

Peaminister Taavi Rõivase keeld Tallinna TV osalemise kohta valitsuse pressikonverentsidel on rohkem kui ühe kanali kohta tehtud otsus. Juba kuu kehtinud keeld pole nii süütu, kui esimese hooga tunduda võib. Intervjuudest on mitme erakonna poliitikud ennegi keeldunud; ajakirjanike juurdepääsu pressiüritustele otsustab korraldaja. Milles küsimus?

Valitakse meeldivuse järgi?

Küsimus on põhimõttes. Kas ametlikud pressikonverentsid on koht, kuhu osavõtjaid valitakse poliitikutele meeldimise järgi? Kindlasti mitte, vähemalt demokraatliku ajakirjandussüsteemiga riikides ja nüüdisaegse Eesti praktika alusel.

Peaministri põhjendus on, et keelu saanud kanal, Tallinna TV, ei ole sõltumatu ja objektiivne meediaväljaanne. Esiteks saab selliseid hinnanguid anda konkreetsete näidete ja analüüsi põhjal. Teiseks ei peaks tegevpoliitik, eriti veel täitevvõimu juht, hakkama meediakanaleid klassifitseerima ja selle klassifikatsiooni alusel sanktsioone rakendama.

Absurdseks kisub olukord seetõttu, et ringhäälingukanalina tegutseb Tallinna TV Eesti riigi tegevusloa alusel (ajalehtedel ja internetiportaalidel Eestis tegutsemisluba vaja ei lähe). Kui riigiasutus on seaduse kohaselt andnud meediakanalile üleriigilise tegevusloa, siis kuidas saab peaminister seda kanalit diskrimineerida?

Kui mulle algul Tallinna TV-le rakendatud keelust räägiti, ei uskunud ma seda. See on mingi eksitus, sest aastal 2014 pole selline asi võimalik Eestis, kus on aastaid toiminud avatud suhtlemise mudel! Jah, on olnud tagasilööke, sest mõned ametkonnad või erakonnad „karistavad" mõnikord nendesse kriitiliselt suhtuvaid kanaleid infost ilmajätmisega. Aga üldiselt on pärast 2000. aastat vastu võetud avaliku teabe seadust Eesti ajakirjandusvabadus ja avalikule teabele ligipääs liikunud õiges suunas. Loodan, et riigikogu komisjonide tööle ligipääsu takistamine ja mõned muud probleemid on siiski lahendatavad.

Meediakriitikat tuleb teha, see on kogu ühiskonna huvides. Kriitikat vajab ka Tallinna TV, kellest see piiranguline juhtum üldse alguse sai. Aga demokraatlikes riikides ei kasuta ametivõimud meediakriitika tegemiseks ametlikule infojagamisele juurdepääsu takistamist. Praeguse juhtumi saab rahvusvahelises kõnepruugis sõnastada nii: Eesti ametivõimud takistavad opositsioonilise telekanali juurdepääsu valitsuse pressikonverentsidele.

Kui on probleeme Tallinna TV uudislugude või saadetega, võib pöörduda pressinõukogusse või isegi kohtusse, kui on tõesti ränk rikkumine. Alles pärast korduvaid taunivaid otsuseid pressinõukogult või kohtult saab öelda, et meediakanal rikub ajakirjanduseetikat või seadusi nii suurel määral, et ei tohi enam edasi tegutseda.

Poliitilise poole pealt on täiesti põhjendatud teema see, kuidas Tallinna linnavõim oma raha infotoodeteks kulutab. Aga hoiame fookuse ikka ühe koha peal: üks teema on valitsuse pressikonverentsil osalemise keelu kehtestamine, teine aga kohaliku võimu otsused meediaraha kasutamisel. Kui hakkame neist kahest asjast korraga rääkima, ei jõuagi me kuhugi. Tallinna volikogu on otsustanud luua Tallinna TV, otsusega mittenõustujad saavad välja tuua selle kanaliga seotud konkreetseid probleeme, et olukorras muudatus saavutada. Peaministri sekkumine meediakanalite vahel joone tõmbamisega pole kooskõlas võimude lahususega.

Linna- ja vallameedia karid

Mõnes teises artiklis või saates võib edasi arutleda Tallinna TV sisu ja olemuse üle. Hea meel on tõdeda, et paljud Eesti meediakanalid on suutnud mõista, et peaministri Tallinna TV-le pressikonverentsidekeelu panek on laiem teema kui Tallinna linna meediakontsern.

Munitsipaalmeedia (linna- ja vallalehed, telekanalid, portaalid jms) arengusuunad Eestis on omaette teema. Olen ikka munitsipaalväljaannetele soovitanud jääda oma liistude juurde, st jagada praktilist infot ning koduloolist ja kogukondlikku teavet, hoidudes sellistest pärisajakirjanduse osadest nagu poliitilised analüüsid. Muidu on tulemuseks sellised ülepolitiseeritud väljaanded nagu Tallinnas väljaantavad Pealinn ja Stolitsa, aga neid on paraku mujalgi Eestis.

Ametliku tegevusloaga kanali blokeerimisel valitsuse pressikonverentsidelt on hirmutav või jahutav mõju ka teistele meediakanalitele. Kellel valitsuse pressisaali sisenemise luba veel alles on, võib hakata mõtlema: kas tasub seda valusat küsimust esitada, ehk keegi teine küsib ära? Mine tea, mis jama muidu juhtub. Niigi peatoimetaja ütles, et Stenbocki majast helistati eelmisel nädalal minu artikli pärast ja oldi maruvihased.

Ei taha, et valitsuse pressikonverents näeks välja kui Tallinna TV saade „Linnapea tund", kus saatejuht heidab saatekülalisele vaid pehmeid palle. Niigi taltsas on see meie valitsuse pressikonverentside rahvas, kui stenogramme lugeda.
Kes on järgmine?

Peaministri sekkumine meediapoliitikasse võib tekitada küsimuse, kes on järgmine keelu saaja. Mõned visandid mustaks nimekirjaks. Äripäev on tülikas, torgib mõnda teemat kõige vastikumalt ega jäta kuidagi järele. Õhtuleht suhtub mõnedesse poliitikateemadesse liiga tabuvabalt. ERR – teravad saated nagu „Pealtnägija" on aeg-ajalt ühel või teisel erakonnal meele kibedaks teinud ja pannud ütlema sedasama, mida Taavi Rõivas ütles Tallinna TV kohta: kallutatud, ebaobjektiivne (kuigi enamikul juhtudest on see poliitiline kriitika ERRi kohta osutunud alusetuks).

Oma rahvusvaheliste kolleegidega suheldes olen mõnikord mõelnud, kui palju rohkem saab Eesti ajakirjandus tegelda asjaga, selle asemel et ametlikke dokumente taga ajada või absurdseid akrediteerimise nõudeid täita.
Ajakirjanikud mitmes riigis, kus on keerulised ajakirjanike akrediteerimised, pole süsteemiga sugugi rahul.

Nn ametlike korrespondentide nimekirjad näevad välja nagu kartell, kuhu saamiseks pead olema ametivõimudele vastuvõetav ja lojaalne. Hambaid pead näitama, aga hästi natuke, huulte vahelt. Muidu võib avalikkus aru saada, et ametlike korrespondentide ring on kaasvastutav poliitilise eliidi valikute eest.

Miks parandada midagi, mis katki pole? Praegune vaba juurdepääsu tagamine ametliku info jagamisele ja kogumisele ei peaks saama takistatud vaid sellepärast, et peaminister peab välja rabelema veast, mille ta tegi, kui keelas riikliku tegevusloaga kanalil osalemise valitsuse pressikonverentsidel.

Kõigi oma sammudega loome poliitilist kultuuri. Aga kui tulevad teised erakonnad ja teevad sama, välistades järgmised
meediakanalid?

Eksitus tuleks parandada, peaminister ei peaks valitsust kiskuma meediaregulaatori rolli täitmisele. See on ajakirjandusvabaduse küsimus, mis puudutab kõiki meediakanaleid. Kui meil muutubki igapäevaseks praktikaks, et ametivõimud hakkavad meeldimise järgi otsustama, kes tohib pressikonverentsile tulla ja küsimusi esitada, siis kaotab ajakirjandusvabadus kogu Eestis.

Tarmu Tammerk
ERRi ajakirjanduseetika nõunik
meeediaeetika@err.ee

Kommentaar ilmus 1. juulil 2014 ajalehes Õhtuleht


Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Lisa uus kommentaar